Kui uskuda üldlevinud arvamust, siis me ei saaks elada tänasest paremal ajal. Meile on kõik võimalik – saame õppida, mida iganes me soovime; elada ja reisida ükskõik kus ja kuhu; armastada ja olla armastatud enda valitud kellegi või millegi poolt; kanda nii kleite kui pükse; uskuda, mida soovime; kuulutada tõdesid, mida ainult meie usume. Valikuid kui palju!
Kas see ongi täius?
Aina rohkem inimesi käib psühholoogi juures või krõbistab antidepressante. Kas see on tingitud teadlikkuse kasvust nende probleemide suhtes või ei saa me selle keerulise, kõike võimaldava uue maailmaga lihtsalt hakkama? Seame endale eesmärgid ja standardid, mida me täita ei suuda ning sipleme iseenda loodud ideaalide rägastikus, kus me ei ole kunagi piisavalt head, piisavalt lahedad, piisavalt ägedad voodis ja nii edasi. Oleme hoopis tühjaks lastud õnnetusehunnikud, kes oma piltidel Instagramis elavad unistuste elu, aga sisimas tahavad üle kõige koju minna, ukse lukku keerata, lakkamatult nutta ning enam mitte kunagi väljuda.
““Evolutsiooni revolutsioon” on kompleksivabalt kitši, camp’i ja millega iganes irtiv, stiile segav päramuusikal. Ent kindlasti pole tegu postmodernismi kui hiliskapitalismi tarbimisloogika ideaalse soundtrack’iga samasuguses mõttes, nagu Fisheri jaoks on seda Franz Ferdinand. Landbergi lavastus on siiski silmanähtavalt kriipiv, vastukõrva ja -karva käiv spektaakel temas leiduvale moosile, vahule ja seksikusele vaatamata. Õõv ja nauding tuuakse publikuni käsikäes, jultunult, häbitult ja kelmikalt, ühtaegu toorelt ja glamuurselt stiliseeritult.” – Valle-Sten Maiste, Sirp 10.02.2020 TRUPP