Antrarktika manner on sama suur kui 315 Eestit ning Antarktika lepingu haldusalasse kuuluv meri moodustab ligikaudu 10% maailmamerest. Samas on see ainus manner, kus puuduvad põlisrahvad. Ehkki seitse riiki on Antarktikale esitanud oma territoriaalsed nõudmised, ei ole neid rahvusvaheliselt tunnustatud. Seega sõltuvad narratiivid, mida mobiliseeritakse Antarktika haldamisel täiel määral maailmapoliitilisest olukorrast ja jõudude vahekorrast. Alates Külma sõja esimestest dekaadidest on Antarktikat hallanud Antartika lepingu süsteem, mille oluline osa on teadusdiplomaatia. Kuid samavõrra on selle režiimi välja kujunemist mõjutanud mitteühinenud rahvaste liikumine ja 1990ndate keskkonnaaktivismi tõus. Kõik otsused tuleb vastu võtta konsensusega, lähtudes parimast võimalikust teaduslikust teadmisest. Ometi on viimastel aastakümnetel selgelt märgata uue multipolaarse maailmakorra esilekerkimist ning teatud riikide soovi ettevaatusprintsiibil põhinevat keskkonnahaldust saboteerida. Keiserpingviin, mille kandmist ohustatud liikide nimekirja need riigid blokeerivad, on uue maailmakorra esimene ohver… Kas leping jääb püsima ja kas Venemaa kaevab 2048. aastal Antarktika üles, arutame siis, kui kohale tulete.
Kati Lindström on teadusajaloo, tehnoloogia ja keskkonna kaasprofessor, spetsialiseerumisega keskkonnahumanitaarias ja ajalookasutuses Stockholmi Kuninglikus Tehnikaülikoolis. Ta on samuti seotud Tallinna Ülikooli Keskkonnaajaloo keskusega. Lindströmil on taust semiootikas, antropoogias, keskkonnaajaloos ja geograafias. Enamus tema tööst on tehtud Jaapanis, Antarktikas ja Eestis. Antarktikaga seoses tegeleb Kati aktiivselt Jaapani ja Ladina-Ameerika perspektiivide kaasamisega ingliskeelsete narratiivide poolt domineeritud inforuumi.